2019-2020 unustamatud

Täpselt ei mäleta, millal asendusid reede pärastlõunased "nonii, mis ja kus täna õhtul toimub? Mida ägedat nädalavahetusel teha?..." mõtted hirmuga, kas nädalavahetuseks ikkagi öökapile piisavalt lugemist ootavaid raamatuid jääb.

Raamatutega on üldse nii, et mul on alati paralleelselt mitu tükki pooleli, mul on peaaegu alati käekotis mõni raamat kaasas, ma kingin igal aastal ise endale jõuludeks vähemalt ühe ihaldatud raamatu, mul on desktopil nii lugemist ootavate kui loetud raamatute nimekiri ja mul on lugematul hulgal suvalistel hetkedel kalendrisse, paberi nurgale, salvräti peale, peopessa vms kohtadesse kribatud mõni raamatu pealkiri, mis kuskilt silma jäänud ja huvi tekitanud, et ma sobival hetkel uuriksin lähemalt, kas tasub raamatukogu nimekirja lisada. Ei, ma ei pea ma end kaugeltki raamatu-gurmaaniks ega ole mu lugemus miskit kadestamisväärselt suurt, kuid päris sageli küsitakse minult, kas ma mõnd head raamatut oskan soovitada? Nooooh.... Tegelikult ma aina enam tunnetan, et raamatute soovitamine on üks tänamatu tegevus. Siin mängivad nii paljud detailid olulist rolli ja üks raamat võib täna väga meeldida, kuid aasta pärast ei mõista absoluutselt seda vaimustust. Või vastupidi. Iga raamatu jaoks on oma aeg ja oma lugeja ning mina selle õigsust tegelikult hinnata ei oska. Küll aga saan ma rääkida raamatutest, mis on ühel või teisel põhjusel minule kustumatu mälestuse jätnud. Jätan need siia blogisse eelkõige iseenda jaoks, kui aga keegi siit miskit endale leiab ja samavõrd naudib, on mul ainult rõõm.

NB! Järgnevasse sukelduda vaid omal vastutusel!

Anna Gavalda "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks"

Mulle tundub, et kui ma oleksin kirjanik, siis selline võiks olla minu raamat.

Mitte et see oleks parim, mida ma iial lugenud olen (aga siiski väga hea!) ja mitte, et ma ennast kuidagigi autoriga sama andekaks peaksin, aga midagi väga tuttavlikku tajusin pidevalt seda lugedes. Anna Gavalda on võrratu jutuvestja. Nautisin kaanest kaaneni selle lihtsuses ja teravas muheduses. Kusjuures säärane novellikogu sobiks ideaalselt ka täiskasvanule unejuturaamatuks - igal õhtul üks jutuke ja väike mõtisklus, mida see endaga kaasa toob. Umbes samamoodi sobivad aeglaseks naudinguks ka nt E. Kagge "Vaikus müraajastul" ja V. Mikita "Kukeseene kuulamise kunst", mis on küll hoopis teist sorti raamatud, aga mu öökapil pidevalt ja just nendeks õhtuteks, kui pikalt lugeda ei jõua.

Anais Nin "Henry ja June"

Oh, mis maiuspala see "Henry ja June" oli! Väga eriline ja väga nauditav. Ja mitte ühegi seniloetuga võrreldav. Tegemist on tõsielusündmustel põhineva erootilise, detailiderohke ja avameelse üleskirjutusega 1931-1932 aastatel. Intiimne lugu Anais Nini seksuaalsest ärkamisest, eneseavastustest, naudingutest, tabudest vabanemisest ja mitme osalisega armusuhete vahel lõksus olemise valust. Kindlalt mu viimaste aastate üks väga lemmik!

John Fowles "Liblikapüüdja" ja "Maag"

John Fowles on mind 2020 aastal kahe võrratu teosega rõõmustanud. Kuigi lood on täiesti erinevad, oli tajutavateks korduvateks motiivideks võimu ja vaimu vahekord, armastus kui väga subjektiivne nähe ja konflikt eneseteostuse ning ühiskonnas eksisteerivate reeglite vahel. "Maag" suudab põnevust säilitada kõik need 700+ lehekülge ja iga kord, kui tekib tunne, et nüüd on selgus majas, muutub kõik ning avastad end taas mängu keerisest: Phraxose saarel tutvub sinna inglise keele õpetajaks läinud Nicholas ekstsentrilise ja erakliku rikka vanamehega, kes ta psühholoogilis-näitemängulisse eksperimenti kaasab. Järgneb julm mäng, reaalsuse ja illusiooni tihe põimumine, ilusad naised ja apetiitsed mediterraansed olustikukirjeldused, pooltõed ja täisvaled, psühhoanalüüs ja müstiline filosoofia, armastuse ja manipulatsiooni õhukesed piirid, antiikmütoloogia ja alltekstid... “Liblikapüüdja” puhul on tegu psühholoogilise õudusromaaniga, kaunitari ja koletise looga, kus eraklik psühhopaat kiindub jäägitult kunstitudeng Mirandasse ning tema omamisest saab kinnisidee. Algab haiglane ühepoolne armastuslugu, mis on romaanis esitatud kahest vaatenurgast – nii röövija nägemuse kui ka ohvri päevikuna. Vangistusest saab ühenduspunkt kahe erineva sotsiaalset ja kultuurilist tausta omava inimese ja nende maailmataju vahel. Iseenesest võiks ju lugu olla üsna ühemõtteline ning etteaimatav vaimuhälbega inimröövijast ja ta süütust ohvrist, mis paneks lugeja algusest peale vangistatule kaasa tundma, kuid Fowles on suutnud karakterid põnevalt ebatüüpilistena maalida. Džentelmenina käituv psühhopaat, kes väldib oma ihaldatud ohvrile haiget tegemast ning kohtleb teda heldelt, võimaldades peaaegu kõike, peale vabaduse; teisalt aga edevalt uhke, oma intelligentsi ja klassi üleolekut rõhutav ohver. Kuigi raamat võib tekitada kohati iiveldust ja õudu, pakub see ka emtoionaalselt põnevaid dilemmasid tolerantsi ja sümpaatia piiride, andestamise, armastuse ja vabaduse teemadel.

Sylvia Plath "Klaaskuppel"

„Klaaskuppel“ on Sylvia Plath’i autobiograafiliste sugemetega romaan, mis ilmus küll esmakordselt 1963. aastal, kuid täna, mil iga neljas täiskasvanu kogeb aastas mõnd vaimse tervise probleemi ning ligikaudu viiendikul lastest ja noortest esineb vaimse tervise häireid, mis vajavad spetsialisti abi, on teema eriti aktuaalne. See, millise eheduse ja lihtsa kergusega Plath nii raske teema lugejani toob, on erakordne. Ja kuigi on siin raamatus olemas ka antud ajastule omast suhtumist ja mõtteid, põrkumisi reaalsuse ja ühiskonna survega, loovad siiski sõnakasutus, maailma vaade ja miskit kirjeldamatut veel tunde, et kõik juhtus eile, mitte aastakümneid tagasi.

Depressiooni vabalangusesse sattuva peategelase eluvalu, äng, suitsidaalsed mõtted ja katsed, ravi vastavas asutuses ning kirjaniku enda elusaatus kõige selle valguses, teeb Klaaskuplist ühe väga kurva raamatu. Sylvia Plath ise võttiski endalt elu vaid 31 aastasena (samal ajal, kui 2 väikest last kõrvaltoas olid... kusjuures enesetapu tegi ka tema poeg, 47 aastasena, kes samuti depressiooni all kannatas), mis annab eriti võimsa tausta nii Klaaskuplile kui ka tema luuletustele (postuumselt Pulitzeriga pärjatud "Kogutud luuletused").

Eia Uus "Tüdrukune"

Ma teadsin, et ma tahan seda lugeda juba enne, kui see ilmus. Ma lootsin, et keegi selle 2019 aastal mu jõulupakki poetab, aga seda ei juhtunud. Olgu. Kinkisin selle endale ise ja hingasin ühe jutiga sisse. Ma olen lugenud kõiki Eia Uusi raamatuid, seda aga nautisin enim. Nagu keegi ütles: "Valusalt vajalik romaan meie praegusesse aega". Jah.... Mulle sümpatiseeris selle teema ja tempo. Soorolli normide ja naiselikkuse käsitlus koos füüsiliste, ealise, sotsiaalsete ja kultuuriliste aspektidega. Vabalt võiks sel teemal oluliselt pikemalt ja süvitsi kirjutada, aga alustuseks sobib hästi ja diskussioonile ärgitab vägagi. Põnevusega ootan Eia järgmisi raamatuid ja muuhulgas on ilmselt just tema kõige enim mõjutanud minu loetud ja lugemist ootavate raamatute nimekirja🖤

Ray Bradbury "Võilillevein" Üks tõeliselt helge kulgemise raamat. Viib sind suvesse unelema ja igavikuliste teemade üle mõtisklema. "Võilillevein" erineb ulmekirjaniku muust loomingust, kuna tegu on realistliku lapsepõlveromaaniga, rääkides kaheteistaastase Douglase suvest Illinoisi väikelinnas Greentownis. See ei ole üdini ilus ja õnnelik raamat. Siit leiab terve elutsükli, lapsepõlve ja surma, elukogemuse ja põlvkondade vahelised suhted, inimlikkuse ja väärtused, kogukonna ja pere. Läbi erinevate olukordade, isikute ja sündmuste on autor edasi andnud oma mõtteid ja tundeid väga hästi. Kuldkollane võilillevein on kui kõige ilusa, meeldiva ja elus allesjääva sümbol. Antud 1990ndate väljaanne oli paras väljakutse lugeda - võimalikult palju ja võimalikult tihedalt on püütud tekst võimalikult vähesele paberile mahutada. 180 lehekülge silmapiina. Õnneks on 2018 aastal taas "Võilillevein" trükitud, sedapuhku aga 288 leheküljele:) Kuna raamatus käsitletakse meisterlikult nii täiskasvanute kui ka laste maailma, siis sobib see lugemiseks kõigile, olenemata east. Mu meelest ideaalne kaaslane soojal suveõhtul terrassil või õunapuude vahel olevas võrkkiiges või laisal vihmasel nädalavahetusel või suvilas pärast pikka tegusat päeva õhtul kamina ees või päikesereisil basseini ääres või....

Jevgeni Vodolazkin "Aviaator"

Aviaator on väga kihvti idee ja ülesehitusega romaan, mis kutsub mõtisklema inimelu väärtuse, kaotuse, armastuse, ajaloo ja aja kulu üle. Tegemist ei ole siiski ei ajaloo- ega elulooraamatuga, vaid ühe inimese looga, nagu see tal meeles on. Mõnusalt tihe tekst ja haarav sisu. Kohati tundsin isegi puudust piisavatest teadmistest, et kogu seda varjundirohkust ja sümboleid maksimaalselt tabada. Teose peen tasakaal ajast väljatõugatu isikliku tragöödia ning kohanemise uue võõra ajastu vahel paneb mõtisklema ja endalt küsima: mis on oluline ja tähtis ka sajandi möödudes, mis seda pole? Mis on väärt meeldejätmist ja edasiandmist järeltulevatele põlvedele? Kuidas suhtuksime vahelejäänud aastatesse, kui saaksime surmast ärgata pärast peaaegu 100 aasta möödumist? Kuidas kohaneda uue reaalsuse ja uute kommetega? Mis saab hukule määratud armastusest? Lõputult küsimusi... Mulle on alati meeldinud nii raamatute kui filmi lõppude juures, kui see ei ole etteaimatav, liialt imal, jätab õhku küsimusi ja võimalusi. Vodolazkin on lugejale kõik selle kinkinud.

Hania Yanagihara "Inimesed puude võras"

Kuigi esimesed 50 lk pidin endalt mitu korda küsima "kas tõesti 450 lk veel?", hakkas äkitselt lugu väga hästi jooksma ja nautisin kuni lõpuni välja. Nagu mingil perioodil kuidagi järjest sattus mu öökapile, oli ka see väga kahetisi tundeid tekitav raamat. Provokatiivse kirjanduse sõpradele julgen väga soovitada. Sotsiopaatse teadlase portreelugu on tugevalt mõjutatud Daniel Carleton Gajduseki elust, tööst (sh Nobeli preemia 1976) ja käekäigust, kes muuhulgas üksikisana adopteeris Mikroneesiast üle 40 lapse ning siis soliidses eas nende seksuaalse kuritarvitamise eest süüdi mõisteti. Pedofiiliat aga kõrvale jättes, on raamatu kandvaks teemaks kultuuride konflikt ning üsna traagiline peegeldus väärtushinnangutest ja eetikast... või siis selle puudumisest. Romaan viib lugeja kaasa reisile Mikroneesia eksootilistele saartele, selle võrratusse džunglisse koos sealse müstilise looduse ning Ivu’ivu saare elanikega, kes on kogemata avastanud igavese elu saladuse: opa'ivu'eke. Yanagihara kirjutab kaasahaaravalt ja sisutihedalt, puudutades mitmeid moraalseid dilemmasid ning jätab õhku küsimused: kas eesmärk pühitseb abinõu? Kui suured ohvrid teaduse nimel on õigustatud? Mida teha kultuuriga, mille tõekspidamised tänapäevase moraaliga kohe kuidagi ei haaku? Kas me peaksime sallima meie jaoks ebainimlikke initsiatsiooniriitusi või püüdma teisi harida? Ka siis, kui on selge, et selle harimise tulemusena kaob üks unikaalne kultuur täielikult? Kas lääne tsivilisatsioon peaks ikkagi misjonäri kombel "kõigile õnnetutele valgustust viima"? Kust algab ja lõppeb tolerants, teadus, haiglane uudishimu, soov kontrollida ja allutada, tarbimine kui vajadus vs egoistlik luksus? Kui vajalikud on inimestele juured, traditsioonid, kultuur, kombed, tavad? Lõputult mõtteainet ja küsimusi...

Alessandro Baricco "Siid" on ühe õhtu raamat. Napilt 100 lehekülge minimalistlikku elufilosoofiat ja peaaegu olematut, ometi piinavat magus-valusat armastust. Lugu 19. sajandi Prantsusmaal ning maailma otsas asuvas võõrastele suletud Jaapanis läbi mõjuva korduse kasutuse, mis ei tüüta, vaid omamoodi lummab. Nagu osavalt komponeeritud muusikapala. Suhteliselt emotsiooni- ja tegevusevaene raamat, mille lihtsus on vaid näiline. Õhuline ja peen, täis vihjeid, metafoore, hõrke detaile, õrna erootikat, ütlemata jätmisi, sõnatuid pilke, vaevuaimatavaid naeratusi, piinavat igatsust kauge ja kättesaamatu järele. Armastus esimesest pilgust, sõnatult ja südames surmani hõõguv: "See on kummaline valu. Surra igatsusest millegi järele, mida sul kunagi ei õnnestunud läbi elada." Nii lühike, nii lihtne, ometi nii sisukas ja rabav. Ja lõpp oli tõeline kirss! Raamat, mida tuleks lugeda korduvalt ja erinevates vanustes või eluetappides. See on igas mõttes nii ilus raamat. "Aeg-ajalt eriti tuuliste ilmadega, läks ta alla järve äärde ja veetis seal tunde seda silmitsedes, kuni talle tundus, et näeb veepinnal kerget, seletamatut vaatepilti sellest, mis oli olnud tema elu."

Haruki Murakami "Kafka mererannas"

Murakami teoste maagiline realism paelub mind väga, mistõttu on ta ka üks neist autoritest, kelle kõik (seniloetud) raamatud mulle kangesti mokka mööda on. "Kafka mererannas" ei ole mingi erand ja kogu see müstika, fantaasia, kõva peaga imearmas vanamees, rääkivad kassid, sardiinivihm, noore mehe hingeelu ja salamõtted, elu tähtsus või tähtsusetus ning näpuotsaga Vana-Kreeka mütoloogiat ja filosoofidelt laenatud mõttelõngu lisaks nihutab tugevasti lugeja harjumuspärase loogika piire ning kuidagi moodustab kokku nii ulmelise ja ägeda terviku. "Heakvaliteediline ja tihe ebatäiuslikkus virgutab inimese teadvust ja stimuleerib keskendumisvõimet. Kui kuulata [auto]sõidu ajal ainulaadselt täiuslikku teost ainulaadses esituses, siis võib tekkida tahtmine silmad kinni panna ja niisama ära surra. Aga mina kuulan tähelepanelikult sonaati D-duuris ja näen seal inimtegude piire. Ja õpin sealt, et teatud sorti täiuslikkus saab sündida vaid ebatäiuslikkuse kuhjumisest. See annab mulle julgust." (lk 137, Oshima-san selgitab oma Schuberti lembust)

Madli Lippuri “June. Julien” Raamat, mis haaras mu endasse esimesest leheküljest ja mida ma suure naudinguga ning peaaegu ühe jutiga läbi lugesin. Tohutult esteetilise ja võluva keelekasutusega! Pole ammu sellist sõnailu lugenud. Tegemist on keelatud, romantilise ja valusa armastuslooga, mis on ühteaegu väga õrn ja väga räige. Püha ja tabu. Segu kirest, õrnast erootikast, keelatud armastusest ja verepilastusest, mis jätab su pidevalt moraalsete dilemmade küüsi vaevlema ja paneb paratamatult küsima, kuidas saab miksit nii ilusat nii väga vale olla? Sündmustiku kirjeldused on täis visuaalseid kujundeid, mis on nii vahetult detailsed ja kõiki meeli toitvad. Kiriromaani žanr ja jutustaja hääle puudumine mõjuvad romantiliselt vanamoodsalt ja väga intiimselt. June kirjutab: „Sõnu pole. Me oleme öelnud ja kirjutanud teineteisele palju sõnu, aga neid päris õigeid sõnu pole ikkagi olemas. Pole olemas sõnu, mis kirjeldaks meie maailma, seda olukorda, millesse sattusime. Sõnu ei ole. On ainult verekohin soontes, merekohin rannakarbis, ja kõik muu on seal sees, aga ainult selle jaoks, kes kuulata oskab. Selle jaoks, kes ei karda kõike seda, mida on võimalik kuulda…“ Ainus, mis kohati mu silma kriipis, oli asjaolu, et tõenäoliselt ikkagi ükski 13 aastane neiu ei mõtle ega kirjuta sellisel tasemel. Siiski suutsin ma enamuse ajast selle unustada, sest mitmes mõttes oli see armastuslugu nagunii justkui mõnest paralleeluniversumist. Võrratu debüütromaan! Palun, Madli, kirjuta veel!

Merete Mazzarella "Vanaemadest ja lastelastest"

Üks mõnus lugemine neile, kes on vanavanemad ja kõigile, kes on lapselapsed. Ennekõike aga neile, keda huvitavad põlvkondade taust ja juured, peresuhted ja väärtushinnangud ning nende muutumine ajas.

Eriti nautisin autori väga julgeid ja kohati eneseiroonilisi arutelusid. Meeldisid kõik tähelepanu osutamised ilma otseste hinnanguteta, aga terava ja ausa sõnastusega.

Ma olen palju mõelnud, mis tunne on ühel päeval olla täiskasvanud laste ema. Kuidas on kõrvalt vaadata nende valikuid ja elu ka siis, kui see ei oleks sinu esimene eelistus, aga sa tead, et see ei ole ka sinu asi enam. Suhete säästmise nimel sa ei sekku, kuid oma tunnetega pead ikka toime tulema. Ja mis tunne oleks olla vanaema. Sa iial ei tea, kuidas või millised suhted sul lastelastega kujunevad ja sinu roll on emaks olemisest hoopiski miskit muud...

Sedapuhku kirjutab autor endast kui vanaemast (ja rootsi keeles on vahe sees, kas oled emaema või isaema – tema arvates on just isaema kontseptsioon ja identiteet keerulisem kui emaema oma). Ja kuigi minu jaoks oli raamat kohati ehk liialt hüplik, liigselt erinevaid allikaid tsiteeriv ja mõned argitoimetamised liialt detailselt kirjeldatud, on see siiski äärmiselt sümpaatne kaaslane laisal nädalavahetusel. Arvan, et antud teos on ennekõike autori enda jaoks talletatud mälestused, kergelt päeviku vormis, aga teist sama palju ka kingitus lastelastele, et kõik koos kogetu, nii vähe ja palju kui seda on, oleks neil soovi korral ühel päeval võtta.

Raamat on kirjutatud ülimalt isiklikus võtmes, seal on kõhklusi, armukadedust, püüdu olla hea vanaema, püüdu meelde jääda – et meie järeltulijad mäletaksid meid ka siis, kui me kaome… Püüdu kohanduda uute reaalsustega ja uute kommetega. Püüdu kohaneda teisest kultuuriruumist pärit lapselastega.

Elina Naan "Lukuga päevik"

Mitte alati ei ole mulle raamatud meeldinud ja tõttöelda enamus kohustuslikust kirjandusest kooli ajal jäi minu poolt lugemata. Luule on aga žanr, mida ma üllataval kombel oskasin nautida juba varajasest teismeeast ning teen seda siiani. Alates Puškinist Alliksaare, Kareva ja kaasaegse luuleni välja. Viimasel aastal on öökapilt läbi käinud S.Plath, R.Kaur, B.Alver, K.Ehin ja üht-teist veel, aga eriti on mu südame võitnud Elina Naani "Lukuga päevik". See on mul ka pidevalt käekotis kaasas, kui vaja nt 10 minutit kuskil parajaks teha. Need lehenurgad on juba veidi räsitud, aga read viivad endaga kaasa endiselt iga kord. Hea näide, kuidas nii vähesega saab nii palju öelda. Nii helge ja nii hea.

Lembe Lokk "Mujal nüüd"

"Mujal nüüd" on väga isiklik ja intiimne, ehe ja valus, täis igatsust ja seletamatuid tundmusi. Mul oli tunne, nagu loeksin salaja Lembe päevikut, ainult et ilma süümepiinadeta (mis mind kindlasti valdaksid, kui ma seda päriselt teeksin). Keeleliselt nii tohutult nauditav ja vägaväga ilus kogu oma aususes. Oleksin tahtnud vaid, et see raamat olnuks palju-palju paksem....

Autor ise ütleb raamatu kohta nii: "See raamat räägib eksiilist või eelkõige eksiilitundest. Kahe maa, kahe identiteedi vahel olekust. Kõik tekstid on seal nii eesti kui inglise keeles, sest ma tahtsin, et ka lugejad võiksid kogeda seda kahe keele ja kultuuri vahel hulpimise tunnet ja jalutada eikellegimaal, mis on tänapäeval paljudele koduks. Eestis elavad eestlased ei aimagi alati, kui keeruline vôib olla oma juurte ja kodutunde säilitamine vôôrsil. Kui sügavalt vôib puudutada môni möödaminnes visatud lause. Kui tähtsaks vôib järsku osutuda môni minevikust pärit lôhn vôi heli..."

Noh, ja siis muidugi Khaled Hosseini.... Mitte keegi teine ei kirjuta nii nagu tema!

Kõik tema raamatud on nii väga head, aga ma ei ole vist mitte kunagi ühestki raamatust sedavõrd haaratud ja katki olnud, kui pärast Lohejooksja lugemist. Ega ka nii kibedasti nutnud.

See, kuidas Hosseini kirjutab, on lihtsalt fenomenaalne ja tema raamatud nii võimatult ausad, valusad ja kuradima head.