Armastus, sina vä?

Ma olen ammu tahtnud sellest kirjutada ja ütlen kohe alguses ära, et igasugu eneseabiõpikud üldiselt ei ole minu teema. Aga see siin on raamat, mida kunagi lugedes sain täieliku ahaa!-elamuse ja mida minu arvates võiks iga inimene lugeda. Veidi kriitikameelt kasutades, on sealt võimalik tõeline kuld välja sõeluda. Ja ei!, see ei ole raamat, mis õpetab, kuidas oma kaaslast muuta või kellestki teine inimene vormida. See raamat räägib armastuse väljendamisest ja selle kuulmisest. Ei mingeid imetrikke, keerukaid ülesandeid ega psühhoanalüüsi. Ainult sellest, kuidas väljendada armastust oma kaaslase armastusekeeles ja nii, et tema ka sellest aru saab.

Me näeme ja tajume maailma erinevalt ning arvame, et see, kuidas meie maailmast aru saame, ongi just see ainuõige ning objektiivne. Tegelikult ei näe me maailma sellisena, nagu see päriselt on, vaid sellisena, nagu me ise oleme. Ja inimesed mõistavad ka armastust täiesti erinevalt sõltuvalt sellest, milline on meie nö armastuse taust ehk et mida me elus oleme õppinud tõlgendama armastuseks.

Umbes pooled (ja vist isegi rohkemgi?) abieludest lõppevad lahutusega, sest meile pole lihtsalt õpetatud, mida teha, et armastus elus püsiks. Ega ka seda, et me räägime erinevat armastusekeelt ja see, mis paneb üht inimest tundma end armastatuna, ei pruugi teises üldse neid tundeid tekitada ning vastupidi. Just selle taipamine ja oma kaaslase keele ära õppimine ongi kogu kunst ning õnneliku suhte alustala.

Gary Chapman räägib viiest erinevast armastusekeelest (millest mõnel on veel erinevad dialektid ka): tunnustussõnad, kvaliteetaeg, kingitused, hoolitsemine ja füüsiline puudutus.

Kui Sa mõistad, mis keeles Su partner armastust tajub ja pakud talle täpselt seda, mida TEMA vajab, on tagajärjeks õnnelik kaaslane ja suhe. Ja on päris kindel, et kui tema vajadused on täidetud, siis tahab ka tema sulle samaga vastata. Sest kui su partner pakub sulle kõike, mida su hing iganes ihaldab, siis mida kõike oled Sa valmis tema heaks tegema, eks? Ja tegelikult töötab see põhimõte kõigis suhetes, mitte ainult kooselus.

Iseenesest mõistetavaid asju pole olemas ja pikk ning õnnelik kooselu ei ole alati lihtne või lahkhelideta. Aga armastus ja siiras tahe oma kaaslast õnnelikuks teha on need, mis motiveerivad õppima, avastama erinevaid tahke ja tõlkima keelt, mis talle omane. Selle kõigega meenub mulle üks pulm, kus ma kunagi ammu käisin ja millest ma suurt enam ei mäletagi (+ see noorpaar on tänaseks ka lahutanud), kuid kustumatu templi mu mällu jättis preester, kes toona oma südamlikus kõnes kasutas abieluõnne metafoorina aiamaad. Et kooselu on nagu aiamaalapp, mida ühiselt harida tuleb - mida rohkem sa sellesse panustad, mida paremini sa selle eest hoolitsed, seda rikkalikum on saak. Seega, kas Sul on peenrad rohitud? Millal viimati väetist panid?...