Pildid isast ja isaga

Isadepäeva idee algatas 1910.a. Ameerikas üks kuuest lapsest, keda nende isa oli ema surma järel üksi üles kasvatanud. Mõtlen, et see idee pidi sellele lapsele pähe tulema kadunud ema tänuingli kingitusena isale.

Aga nii hea, et isadepäev on juba üle paarikümne aasta ka Eestis kalendrisse kinnitunud. On miljon ägedat ideed, mida oma isale ja kogu perele selleks puhuks välja mõelda. Alates pidulisematest söökidest ja igasugu põnevate kooskäikude ja -tegemistega jätkates. Ja kuidas iganes Sa otsustad päeva planeerida, ära unusta mõnd pilti sel päeval isast ja isaga teha! Küllap enamus isadest just meelsasti kaamera ette ei istu. Aga polegi vaja. Isast saab teha suurepäraseid poseerimata pilte! Tavaliselt midagi tegemas. Või tulemas või minemas. Või lugemas. Või...?

Minu isa on mu lapsepõlve superkangelane. Ta pani mulle krooni pähe ja andis tiivad sõna otseses mõttes – isa meisterdas reaalsuseks kõik mu fantaasiad, oskas kõike, tegi kõike, oli kõige targem, kõige parem, kõige armsam.

Kroonid ja tiivad, traadist tehtud kohevad kleidiraamid ja võlukepid, nukumaja ja mängupood. Mina pidin oskama ainult soovida.

Ma väga rõõmustan, et minu lastel on tulevikus lisaks mälestustele palju häid pilte. Sest alati on detaile, mis meelde ei jää, aga mis läbi piltide justkui ärkavad ellu. Mul oma isast ja minust väga ei ole. Neid lapsepõlve pilte just. Neist muinasjutulistest kroonidest ja tiibadest. Küll oleks täna tore vaadata...

Isa roll sai minu jaoks aga täiesti uue dimensiooni, kui ma ise emaks sain. Ja kui ma täna nt oma Luukast vaatan, siis ma tunnen alati nii suurt rõõmu ja uhkust, milline mees ja kunagi ehk ka isa temast kasvamas on. Oma isa eeskujul... Mõistan väga seda valikute ja lapsevanemaks olemise vastutust, seega meil ei ole kunagi isade- ega emadepäev lihtsalt üks päev. Lisaks sellele, et me neil päevil oma vanemaid meeles peame, korraldame me Indrekuga alati üksteisele midagi erilist. Me pühendame selle päeva täielikult emmale-kummale ja vahel kipub see isegi uhkemaid mõõtmeid võtma kui nt sünnipäev:) See on ilmselt meie viis üksteisele tänu avaldada ühiselt kasvatatavatele lastele emaks või isaks olemise eest. Ja võibolla ka natuke iseendale hea valiku eest:)

Ütlen kohe ära, et mina isadepäeval fotosessioone ei tee, sest siis olen ma oma pere iga põlvkonna meestega (ja naistega) alati kuskil midagi muud tegemas.

Meie pere läheb sel aastal näiteks kolme põlvkonna uhkes koosseisus Noorsooteatrisse. Ja siis ikka söömine ja koosolemine ja pisike kingitus ka. Isadepäeva kingitus on kujunenud välja kuidagi iseenesest ja sellest on saanud veidi nagu traditsioon – miski hea omatehtud amps või naps. Näiteks eelmisel aastal leidsin ema aiast ebaküdooniapõõsa, seega eelmise aasta isadepäevanaps oli ebaküdoonia šnabilivopski, mille juurde ma ka kilupiruka küpsetasin. Sel aastal varustas Indreku ema mind oma peenrast mädarõikaga, seega sel aastal saab olema isadepäeva naps mädarõikast, lisak soolapekk ja must leib. Neid kingitusi on hakatud meil siin väga hindama ja ootama:)

Aga mis Sul pühapäeval plaanis? Mida Sa oma (laste)isale kingid? Oma aeg (see päris kohaolu), elamused, maitsed, vajalik ese või ihaldatud unistuse täitmine on alati kindla peale minek. Ja fotodesse talletatud mälestuste kinkimine on midagi, mille väärtus ajas aina kasvab ning millest on rõõmu isale, Sulle endale, Su lastele. Kui Sul juba kingitus pakitud pole, võid isale sel korral kinkekaardi poetada ja siis juba leiame sobiva aja Su perealbumi täiendamiseks.

Seda on oluline teha, sest kõik ju muutub ja kõik me muutume nii kiiresti, alati.

Ilusat isadepäeva ja olgu Su isa ja Su laste isa hoitud!